Tööde õppimiseks ja ajaloo elustamiseks korraldatakse
Sillaotsa Talumuuseumis Velisel teemapäevi ja talguid. |
|
| |
| Jaanikuu viimasel laupäeval võis oma silmaga näha, kuidas vanasti seepi keedeti ja milline nägi välja üks tõeline pesupäev talus. |
|
| |
| Õuel olid valmis seatud pesuküna, -pali, toobrid, kaelkoogud, pesurull, vaalikurikas ja “korstnaga” söetriikraud. | | 
Jüri Kusmin podiseva seebikatla ääres hõõguvate sütega söetriikrauda täitmas. |
|
| |
| Pesuküna uuristati ühes tükis puust, tavaliselt ühest otsast kõrgem, mille peal taoti pesu. Kolmel jalal seisev pesupali võeti kasutusele XIX sajandi lõpul. Kaugemalt vee tassimiseks tuli appi võtta kaelkoogud, mille otstarvet ja tõhusust iga muuseumikülaline ka omal turjal proovida sai. |
|
| |
| Vaalikurikas oli pesu silumiseks, tehtud tugevast puust, 50–100 cm pikk, mõnikord oli alumine pool ristipidi sooniline. Pealt oli kaunistatud lõigete või kirjadega. See kurikas pärines 1920. aastast. Vaalikurikaga rulliti ehk vaaliti ümmarguse vaalikaika ümber keeratud pesu. |
|
| |
| XX sajandi alguses levisid linnades ja külades juba veidi täiustunud, nn korstnaga triikrauad. Need olid efektiivsemad – õõtsutades rauda käes edasi-tagasi, oli võimalik hapniku toimel vunki juurde saada, et raud taas kuumemaks läheks. |
|
| |
| Enamik muuseumi esemeid on pärit lähikonnast, kuid vändaga ringi aetav pesurull pärineb Valgamaalt Tõlliste vallast Kaara talust ja selle annetas muuseumile Heino Teder, kelle vanematele see rohkem kui 100-aastane tore tarbeese on kuulunud. Suuri linu ja käterätte oli sellega päris jõudus sirgeks saada. |
|
| |
|
| |
| Lehelis ehk puutuhaleotis on väga vana pesemisvahend, mida valmistati peamiselt lehtpuutuhast, parim oli kasepuutuhk. Muuseumirahvas oli tuhaleelise eelmisel päeval ette valmistanud, olles valanud tuhale tulise vee peale ja hästi seganud. Lahus selgineb ja peale tekib libeaine. |
|
| |
| Leelise kangust saab proovida munaga. Kui muna peale jääb – on tuhaleelis tugev. Kui aga põhja vajub, on lahja. Muuseumi varahoidja-perenaine Maie valabki tuhaleelise pesukünasse tulisesse vette ja pesupesemine võib alata. Kõik saavad proovida pesukurikaga pesu tagudes ja vahepeal vees lipa-lopa tehes, et mustus välja tuleks. |
|
| |
Kuidas õnnestub kaelkookudega vee kandmine? | | Vett pritsib ja lõbu on laialt. Vanasti talus oli pesupäev laste jaoks lõbus sündmus, kuid pesijale füüsiliselt raske päev. Meie pestav pesu ei taha väga puhtaks minna, sest mehed on tõrvanud katust ning pesugi veidi tõrvane ja vist pole leelis ka kõige kangem. |
|
| |
| Edasi loputatakse pesu palis puhtaks ning siis pannakse nöörile kuivama. Kuna vaalikurikaga saab siluda või vaalida ja ka triikrauaga triikida vaid kuiva pesu, siis ei jõudnud me ära oodata pesu kuivamist, vaid saime proovida eelnevalt kuivatatud pesu silumist nende põnevate vanade tööriistadega. |
|
| |
| “Tuleb välja küll, kuid vajab kõvasti harjutamist,” arvasid mitmed uudistajad-külalised. Muuseumipedagoog Liivi teab rääkida, et vanasti vanutati leelisega ka riiet. Eestlastel oli kombeks varem valmis kootud villast riiet linalõugutiga töödelda, see tegi villase mõnusalt pehmeks. |
|
| |
| Kirjandusest on teada, et juba 500 aastat pärast Kristuse sündi leiti Norramaalt Kristuse surilina, mis oli ka vanutatud. |
|
| |
Nõiakatel püstkojas
Muuseumikülalised on kogunenud sõõris püstkoja ette, kus Liivi meile sissejuhatuseks seebist toreda luuletuse loeb ja seejärel ajalukku “jalutama” viib. |
|
| |
| “Seebikeetmine on meile tulnud arvatavasti keskajal sakslaste käest, varem tuntud juba Vana-Idas. Enne seepi kasutati leelist. Vanasti tarvitati palju loomarasvast kanges leelises keedetud seepi, kuigi searasv pidi parem olema ja sellest tehtud seep rohkem vahutama. |
|
| |
| Seebikeetmise esimeses etapis lahustati rasvu, keetes neid tuhaleelises, hiljem, XIX saj teisel poolel, seebikivi (NaOH) lahuses. Keedeti seni, kuni keedus muutus esialgu piimjaks, siis paksenes ja hakkas mõla külge kinni jääma. |
|
| |
| Leelist tuli keedusele lisada osade kaupa, mitte korraga. Seebi küpsust prooviti segu taldrikule või muule külmale asjale tilgutades. Kui segu oli kuumalt läbipaistev ja jahtudes tõmbus pisut häguseks, tekkis selle hangunud tilga ümber õrn piirjoon, mis tähendas, et seep on valmis. | | 
Liivi Miil ja Maie Kusmin pesukünasse tuhaleelist valamas. Pesupäev võib alata |
|
| |
| Järgmine etapp oli väljasoolamine. Selle eesmärk oli eraldada valmis seep seebipärast, mis jäi keedunõu põhja. Tasasel tulel keetes lisati väikeste koguste kaupa soola ja siis hakkas seep tasakesi pinnale tõusma. |
|
| |
| Väljasoolatud seep tuli nüüd puhtaks ehk klaariks keeta. Liigne vesi auras seebi pinnalt ära. Jahtumise käigus tekkisid seebi pinnale suured mullid, keedeti seni, kuni need kadusid, seejärel jäeti seep patta hanguma. |
|
| |
| Jahtunud seep lõigati lahti ning pandi kuiva ja sooja kohta vähemalt pooleks aastaks. Pärast sellist seismist oli seep valmis. Keedunõu põhja jäänud seebipära ehk soop kõlbas hästi mustemate riiete ja põranda pesemiseks. |
|
| |
| Perenaistel oli vanal ajal kombeks saada palju seepi, pööramata tähelepanu seebi headusele. |
|
| |
| Uurime nüüd, kuidas on peremees Jüril tänane seebitegu edenenud. Juba kella kaheksast hommikul on katel tulel. Jüri on lisanud üheaegselt nii rasva kui seebikivi koguse ning seejärel kampoli ja soola koguse. |
|
| |
| Jüri teeb kogu portsu tõrvaseebiks, lisades naturaalset männitõrva eesmärgiga anda seebile meeldivamat lõhna. Vanasti usuti, et tõrvaseep on hea silmade pesemiseks, see pidi kõik hädad ja haigused eemale peletama. Iga pere ei olevat osanudki tõrvaseepi keeta, seda oskasid teha vaid targemad. |
|
| |
| Parim seep pidavat tulema hülgerasvast, see vahutab hästi. Vaesematel aegadel aga olevat kuulu järgi saartel seepi keedetud ka silgust. Võib arvata, et hästi see ei lõhnanud! |
|
| |
|
| |
| Vaevalt et praegusaja talupidaja Eestis veel ise seepi keedab, või mine sa võta kinni. Igaks juhuks ka retsept, kus ained ja kogused kõik kenasti kirjas: |
|
| |
| 10 kg rasva (lõpnud loomad, toiduks kõlbmatu liha) |
|
| |
| 1,0 kg seebikivi (naatriumhüdroksiidi NaOH) |
|
| |
|
| |
|
| |
| Keeta ühtlasel tulel 4–6 tundi esialgu pidevalt segades. Keemise käigus lisada vett selles osas, mis auruna eraldub. Vältida ülekeetmist! |
|
| |
| Jüri lausub lõpetuseks: “Elusas majas pole hullemat asja kui ülekeenud seebikatel! Seinad ja riided imavad selle haisu sisse ja katsu sa lahti saada!” |
|
| |
|
| |
 | | Päeva lõpetuseks sai iga muuseumikülaline valmistada endale varem keedetud kodusest seebist isikliku ihunuustiku. Selle tarbeks oli muuseumi naispere toonud välja toreda korvitäie värvilisi villu. “Neid saab tellida Saaremaalt, nii naturaalset valget kui juba värvitud villu,” teadis Liivi. |
|
| |
| Nuustiku valmistamiseks tuli võtta seebitükk ja märgade kätega mätsida selle ümber eri värvi villa, nii et seep kaetud sai. Viltida tuli tükk aega, nõnda et seebivaht voolitava pinnal veidi vahutama hakkas ja kuni villad seebi ümber kinni jäid. Seejärel ära loputada ja kuivama panna. Ilus ja praktiline meene muuseumi vahvast pesupäevast. |
|
| |
| Kes seekord tulla ei saanud, võib seda teha teinekord, aga päev oli tulemist väärt. |
|
